Week Twenty Three: Meie uued sõbrad - Fred ja Alfred

Bourki lähedal on veel Gundabooka Rahvuspark kuhu viib jällegi mitmekümne kilmomeetri pikkune kruusatee ja millest läbi viiv tee 50 km pikkuna. Käisime ka seal ära aga kuna sealne kruusatee on rohkem loodud maasturite jaoks siis tervet parki läbi ei saanud sõita. See eest võtsime ette 3 km pikkuse jalgsiteekonna vaateplatvormine millelt oli imeline vaade Gundabooka mäele. Lootsime teepeal lähedalt näha ka mõnda lahedat looma aga no such luck.

Lähim suurlinn on meile Dubbo mis on umbes 350 km siit lõunasuunas. Kuna vahepeal oli Queens Birthday riigipüha  siis meil oli 3 päevane nädalavahetus ja otsustasime Dubbos ära käia. Hakkasime laupäeva varahommikul sõitma ja lõunaks olimegi kohal.

Week Twenty Two - ööd on meil siin pimedad sest valget meest väga ei kohta

Traditsiooniline Aborigeen

Veidike aborigeenidest ehk siinsetest pärismaalastest. Siin Bourke'i linnas on abode osakaal umbes 30%, aga kui rohkem sisemaale ja Põhja Territooriumile minna siis võib see ulatuda kuni 50%. Rannikualadel ja suurlinnades nad väga ei ela, aga ka juba Ayr'is elades oli meil nendega kokkupuuteid. Kuna neid on aastasadu valgete inimeste poolt taga kiusatud, maksab riik neile praegu väga suuri summasid niisama olemise eest ja neil ei olegi mingit motivatsiooni tööl käia . Nii nad siis töllerdavadki päevad läbi niisama ringi, joovad ja laamendavad. 

Pimedas väljas käimist eriti ei soovitata ja kohati tundub et kohalikul politseil pole nende üle mingit võimu. Alles lugesime kohalikust lehest kuidas politsei kiirust ületavat autojuhti taga ajama hakkas kuniks see oma maja juurde sõitis ning majja läks ja kui politsei talle järgi tahtis minna siis 40 aborigeeni neid kividega loopima hakkasid ja nad taganema pidid. Ja selliseid lugusid on küllalt. Eile öösel ärkasime suure kisa peale ja nägime kuidas kari aborigeene karjudes mööda tänavat käisid, 3 politseiautot sabas. Hommikul nägime värava taga suurt hunnikut klaasikilde - aravatvasti oli naabrionu, kes miskipärast autot tänavale pargib, autosse sisse murtud.

Aborigeenide suurimaks probleemiks ongi vist alkohol - enne valgete inimeste tulemist nad alkoholi ehk grog'i nagu nemad seda nimetavad ei tundnud ja nad satuvad sellest väga kiiresti sõltuvusse ja lähevad juues väga käest ära. Üleüldiselt on neil väga kehv haridustase, nad on räpased, laisad ja ei hooli eriti millestki. Neil on tavaliselt käputäis lapsi, kes päevad läbi tänavatel ringi hulguvad ja tihtipeale kasvavad neist samasugused töötud joodikud nagu nende vanemad. 

Aborigeenidele on suunatud ka väga mitmeid televiisorist tulevaid reklaame kus õpetataks näiteks et tuleb elektrit säästa ja selleks ei tohi tulesid põlema ega külmkapi ust lahti jätta. Lisaks tuleb süüa 2 puuvilja ja 5 juurvilja päevas ning lastega tuleb väiksest peale tegeleda ja nendega mängida. Sellele lisaks muidugi ka see et alkohol on paha ja tekitab sõltuvust. Hiljuti tuli välja uus reklaam mis õpetab et iga päev tuleb nägu pesta. Mis on elementaarne meie jaoks on nendele kohati ennekuulmatu.  

Week Twenty One - Head uut aastat

Teadupäraselt käivad siin Austraalias osad asjad veidi teistmoodi, sh liiklus, aastaajad ja ka maksuaasta.Kui Eestis on maksuaasta sama kalendriaastaga siis siin on see 1 juuli - 30 juuni, ehk siis just on alanud uus maksuaasta - poodides tehakse inventuri ja meie saame vaikselt maksudeklaratsiooni tegema hakata. Oodata võib umbes 1600 dollarilist maksutagastust mis on päris hea summa ja peaks ära katma lennupiletite kulud Eestisse, aga selleni on veel veidi aega :)

Oleme endiselt Bourke's ja teeme usinalt tööd nii et millegi muu jaoks eriti aega ei jäägi. Mitte et siin üldse midagi teha oleks. Aegajalt sõidame ikka veidi ringi ka, aga lähimad linnad ja vaatamisväärsused on siit suht kaugel. Paar rahvusparki ja mäge siin läheduses ikka on ja oleme nüüdseks jõudnud need üle vaadaata.

Kõigepealt käisime Mount Oxley tipus mis nagu hiljem selgus on eramägi, alguses oli raske uskuda et mägi saab olla kellegi eravalduses aga nii see tõepoolest on. Õnneks keegi vist eriti ei pahada kui inimesed seal veidi ringi vaatavad, ja ega neid inimesi seal väga palju käi kah.

30 km pikkusel kruusateel mis sinna viis ei tulnud meile ükski auto vastu ja mäkke üles sõites oli see isegi tänuväärt kuna tee sinna oli väga järsk ning kitsas ja kui keegi oleks samal ajal alla tahtnud sõita siis oleks päris hambad olnud kuna üks oleks tuldud teed tagasi pidanud minema ja seda tagurdades. Peaaegu nagu Top Gear kes Euroopa ohtlikemaid ja kitsmaid teid sõitma pidid. 

Jõudsime õnnelikult üles ja vaatasime mäe üle, seal oli ka mingi vaatetorni moodi asi aga sellel oli värav ümber. Hiljem saime teada et kuskilt turistipunktist saab võtit küsida (kuna tegemist on eramäega) aga seda me siis veel ei teadnud ja nautisime niisama mäepeal olemist. Suur osa mäepealsest nägi välja nagu kiviprügila - lugematus koguses suuremaid ja väiksemaid kivitükke, mis oli väga huvitav vaatepilt. Ning loomulikult nägime teepeal ka hulgalislet kohalikku faunat - kängurusid, emusid, kotkaid ja metssigu.