Week Twenty Seven - Bourke's best kept secret

Jandraga jõe peal

Pühapäeval käisime jällegist veidike Bourke'i linna uudistamas. Meil olid pea kõik vaatamisväärsused juba nähtud välja arvatud PV Jandra. Bourke asub Darling jõe ääres ja oma sada aastat tagasi kui veel kaubaautosid ei olnud, veeti kogu kaup mööda jõge, seal pidavat vanasti isegi väga tihe liiklus olevat. Jandra on restaureeritud vana reisilaev millega korra päevas turistisõitu teha saab. Tegelt tahtsime juba ammu seda laevasõitu ette võtta aga kartsime külma ilma. Pühapäeval oli ilm lõpuks piisavalt soe, et seda sõitu ette võtta. Ja täitsa tore oli - sõit kestis vast oma tund aega, kõigepealt natuke ühes suunas ja siis natuke teises.

Teadsime ka, et kuskil linna läheduses peaks mingid vanad kindluse jäänused olema kuna kunagi ammu oli Major Mitchell, kes Bourke'i ümbrust kaardistama saadeti, kohalikke abosid nii väga kartnud, et ehitas omale väikse kindluse jõe äärde. Teadsime umbes kus see olema peaks ning otsustasime selle ka lõpuks yles otsida. Teadsime, et umbes 7 km linnast väljas tuleb ära pöörata ja õnneks oli seal ikka mingi silt ka. Aga teel olid väravad ees ja alguses kahtlesime, kas on ikka õige koht. Aga kuna värav lukus ei olnud otsustasime sisse sõita ja pärast veidikest sõitmist sattusime maailma imelisemasse kohta - Eight Mile Lagooni. Nii kaugele kui silm ulatas oli näha sinist vett, millest kasvas välja sadu puid ja kus ümber lendas miljoneid linde (pelikane, hanesid, parte, ibiseid ja igast muid linde keda me nimetada ei oska). Ja mööda laguuniäärt sõites jõudsime lõpuks ka kindlusevaremeteni, mis ei olnud midagi erilist, lihtsalt paar puutükki. Aga kogu see loodus seal ümber oli imeilus.

Eight Mile Laguun

Fort Bourke

Week Twenty Six - öised rahutused

Ei saa üle ega ümber nendest kohalikest abodest. Täna hommikul tulin tööle ja ei saanud alguses arugi et midagi teisti oleks. Veidi hiljem märkasin et kontoris on üks aken lahti/katki. Varsti tuli ülemus ka kohale ja selgus et öösel oli linnas suur "crime spree" toimunud. Mitmetesse autodesse oldi sisse tungitud ja osad lausa ära varastatud. Meie kontorisse samuti, aga õnnks midagi kadunud ei olnud. Samuti oli õuel olevasse Kevini tööautosse sisse murtud. Eeldavasti oli tegemst noortega kes lihtsalt lõbusõitu teha tahtsid. Seda mis mujal linnas täpsemalt toimus saan arvatavsti neljapäevasest lehest lugeda. Muideks, selgus et Bourke on terve NSW osariigi kõige suurema kuritegevusega linn. Vot sulle siis vaikset väikelinna elu.

Week Twenty Five - the Zoo in our Home

Vahelduseks natuke meie koduloomadest. Juba esimesel õhtul kui siia Bourke'i kodusse kolisime ja magama hakkasime minema ning tule kustu panime, kuulsime mingit vaikset krooksumist. Kuna voodi on meil välisseina vastas, mõtlesime et äkki konnad kuskil väljas (paar konna elas meil alguses ka wc poti taga/sees). Aga päris konnakrooksumine see ei olnud ka ja tuli nagu hoopis meie voodi kohal olevate lugemislampide seest. Panime siis tule uuesti põlema ja ehmusisime kui suurt sisalikku nägime. Kevin arvas et on gecko, aga kuna me geckodest eriti midagi ei teadnud siis voodisse tagasi ka ei julgennud minna ja kätte teda ka ei olnud võimalik saada. Võtsin siis läpaka lahti ja googledasin - selgus, et neid ei tasu karta. Ja nii ta siis meil siin elabki, tegelikult on tal sõber ka ja krooksuvadki siis kui omavahel juttu räägivad. Nüüd talve tulles neid eriti tihti ei näe, mõnikord harva kui veab. Aga alles hiljuti õhtul kui Kevin tööl oli, kuulsin imelikku sahinat seina seest. Ei saanud aru misasi see veel on, lähemal vaatlusel selgus et gecko tuli seina seest välja ja kuna tal vist mingi nahavahetamisaeg hetkel siis saba ümber oli suur kile mis koguaeg sahises. Muidu maja ümbruses elab veel igast geckosid ja mõne beebigecko saab vahepeal ikka kinni ka püüda ja käes hoida. Nemad on eriti lahedad.

Algusnädalatel olid meil koduloomad ka väikeste kiisubeebide näol. Üks õhtu kui töölt tulime, nägime et kassiema koos kahe beebiga jooksis läbi aia meie maja alla.Oh seda elevust siis, otsisime kodunt neile midagi söögipoolist ja läksime sõprust tegema. Kassiema oli väga näljane ja neil kõigil oli söögi üle väga hea meel. Alguses kartsid nad meid väga ja süles olla ei tahtnud üldse. Aga mõtlesime, et kui neid iga õhtu natuke süles hoiame siis harjuvad ära. Ja nii nad siis hakkasidki iga õhtu meie juures käima, tihitipeale jäid ka ööseks nii et saime ka hommikul enne tööle minekut nendega tegeleda. Kuna neil olid kõhud alati nii tühjad siis mõtlesime, et neil ei ole päriskodu (kuigi kassiema ei olnud üldse rääbakas ega midagi) aga üksõhtu nad miskipärast ei tulnud tavalisel kellajal. Tänaval ringi jalutades nägime oma üllatuseks, et nad on hoopis meie majast kaks maja edasi oleva õue peal. Ning tundus et see oligi nende päriskodu kuna seal patseerisid nad julgelt ringi kuigi meie juures peitsid end alati maja alla. Aga arvatavasti ei andnud majas elavad mugrid neile piisavalt süüa ja kassiema arvas, et meie juures on ta beebidel parem olla. Hilisõhtuks tulid nad ikka alati meie juurde ja kui nad juba meiega piisavalt ära olid harjunud hakkasime neid ka tuppa kutsuma kuna temperatuurid olid juba nullilähedased (kassibeebisid siis ainult, kassiemaga meil nii suurteks sõpradeks saada ei õnnestunud). Esimesel korral olid nad nii hirmunud (polnudki vbl varem toas olnud), pugesid nurka ja miugusid. Aga paari päevaga tundisid nad ennast nagu kodus ja hakkasid ringi hüppama ja mängima. Must kiisubeebi oli eriti julge ning talle meeldis hirmasti süles olla, tuli kohe jala juurde ja hakkas miuguma, et tahab sülle tulla. Ja nii me siis elasime, päikese loojudes läksime õue ning peale paarikordset "ksss-ksss-ksss"itamist tulidki kiisubeebid suurte hüpetega meie juurde, tõime nad tuppa, andsime süüa ning enne magamaminekut viisime õue tagasi. Üks õhtu neid aga enam ei tulnud, nägime ainult kiisuemmet üksinda ringi luusimas - ju siis anti nad ära :( Nimesid ei jõudnuki neile panna...

Lisaks elavad meie maja kõrval asuva puu otsas väga haruldsed mustad kakaduud kes väga kõvasti kisavad. Neil on imeilusad punased sabad ja kisast hoolimata on nad ikka pigem rõõm kui nuhtlus.

Week Twenty Four - Off to the Races

Nädalavahetus oli meil jällegi vaba ja laupäeva sisustasime sellega et käisime Louth Race'il ehk hobuvõiduajamisel. Louth on imetilluke küla (umbes 30 maja) meist 100 km edelasuunas ja seal toimuv hobuvõistlus on väga populaarne - kõik rekkajuhid ja töötajad on juba nädalaid rääkinud kuidas igalt poolt Austraaliast sinna inimesi kokku tuleb ja mõned isegi nädalaks sinna jäävad. Seal on üles seatud mitmeid campimiskohti nii et pikemaks jääda pole probleemi ja tegelt on see lihtsalt üks suur joomis ja lällamisüritus - hobuvõistlus on selle juures lihtsalt üks väike vahepala.