Nädalavahetus oli meil jällegi vaba ja laupäeva sisustasime sellega et käisime Louth Race'il ehk hobuvõiduajamisel. Louth on imetilluke küla (umbes 30 maja) meist 100 km edelasuunas ja seal toimuv hobuvõistlus on väga populaarne - kõik rekkajuhid ja töötajad on juba nädalaid rääkinud kuidas igalt poolt Austraaliast sinna inimesi kokku tuleb ja mõned isegi nädalaks sinna jäävad. Seal on üles seatud mitmeid campimiskohti nii et pikemaks jääda pole probleemi ja tegelt on see lihtsalt üks suur joomis ja lällamisüritus - hobuvõistlus on selle juures lihtsalt üks väike vahepala.
Meie otsustasime ainult hobusõidu ajaks kohale minna ja alustasime teekonda kella 11 ajal hommikul. 100 km pikkune teekond tundus kiiresti läbitav - teeolud head ja liiklus väike. Seda aga ainult esimesed 10 km - siis muutus hea asfalttee järsku kruusateeks ja mõtlesime et oh issand see veel puudus. Viis kilomeetrit hiljem hakkas aga jälle asfalt ja ohkasime kergendatult - mõtlesime et vbl oli selle teelõigu äärne farmer kitsi olnud ja ei tahtnud asfalttee eest maksta. Paar kilomeetrit hiljem hakkas aga jälle kruusatee ja nii see jäigi. Iga 10 km tagant oli umbes väike lapike asfaltteed (kohtates kus on üleujutuse oht) ja paarikümne km pärast sai kruusatee ka otsa ja hakkas punane tee hoopis. Lõpuks jõudsime ikka Louthi.
Kuna parkimisala oli väga suur ei tekkinud õnneks parkimiskohaga probleeme kuigi sadu autosid oli juba kohal. Neist 95% maasturid nagu outbackis kohane :) Maksime piletihinna 15 AUDi ja läksime ringi vaatama. Esimese jooksuni oli veel veidi aega nii et tegime tervele alale ringi peale. Midagi vaimustavat seal ei olnud - paar telki joogi-söögi jaoks ja panustamiseks. Rahvast oli juba päris palju aga mitte nii palju kui ootasime. Igal jooksul olid oma sponsorid kes auhinnaraha välja olid pannud ja ka meie firma Clyde Agriculture oli üks sponsoritest. Enne kolmandat jooksu olime just peamaja juures kust hobused ja ratsanikud välja tulid ja kuna üks korraldajatest oli meie firma tööline tuli ta meiega juttu rääkima. Algamas oli Clyde'i sponsoreeritud jooks ja kuna kedagi teist Clyde'ist läheduses polnud küsis tädi kas ma olen nõus võitja hobusele lindi kaela panema. Loomulikult olin, kuigi alguses tekkis väike paanika kuna ei teadnud mida täpselt teha. Aga sain ikka hakkama, kuigi hobune keeldus seisma jäämast ja ma talle lindi lihtsalt üle kaela viskasin ja ruttu ära läksin juhuks kui hobune perutama hakkab :) Vaatasime veel paar jooksu ja kuna ilm oli jahe ja inimesed ümberringi juba suht purjus otsustasime, et olime piisavalt näinud ning hakkasime kodu suunas liikuma.
ilus kleidu
ReplyDelete