Esimese asjana võtsime ette sõidu Wilsoni rahvusparki, mis osutus kõvasti suuremaks ja fäänsimaks kui arvasime. Sissesõidul olid väravad ja park rangerid kes siis küsisid kui kauaks me jääda tahame ja andsid kaardi ja seletasid kuhu minna saab. Kuna terve park oli aasta alguse üleujutustega vee alla jäänud olid paljud teed vee suletud aga huvitavamad kohad olid juba lahti ja saime kõik ilusti ära näha. Esimese hooaga nägime juba suurt emu karja keda siis ka kohe jälitama hakkasime, ning ega ka kängurud nägemata jäänud. Siis käisime ära mere ääres ja squeaky beachil ehk siis rannas kus liiv kriiksuvat häält teeb. Seal on ka Austraalia maismaa kõige lõunapoolsem koht ning selle peal ka majakas aga kuna sinna viis mitmetunnine jalgsiteekond siis sinna jäi seekord minemata. Kokkuvõttes kõige lahedam rahvuspark kus me Austraalias käinud oleme.
Edasi läksime mere äärsesse väikelinna Lakes Entrance kus lõunat sõime ja veidi ringi vaatasime. See linn on huvitav seetõttu et seal on soojem temperatuur kui ümberringsetes linnades kuna see hoiab mingi hookuspookusega sooja (mingi mägede, tuulte ja mere värk). Seetõttu on ta ka populaarne turistilinn kuhu Melbourni inimesed puhkama tulevad.
ÖÖbimiskoht oli meil jällegi kuskil vihmametsas, mis oli jällegist inimtühi aga muidu täitsa normaalne. Teel sinna nägime ka pärast 2500 km sõitu esimest korda politseid - aktsioon kõik puhuvad. Meil õnneks midagi karta ei olnud, aga see oli ka esimene ja viimane kord kui meid politsei tee peal kinni pidas :)
No comments:
Post a Comment