Day 13,14,15,16... Sydney to Brisbane, 1000 km

Reisi viimane etapp. Kuna mu lennuk läheb Brisbane lennujaamast siis oli algusest peale eesmärgiks Brisbane'i jõuda. Vahepeal küll mõtlesime sealt veel edasi põhja poole sõita (veel oma 1300 km) aga pärast mitmepäevalist kaalutlemist otsustasime ikka Brisbane'i kanti pidama jääda. 

Teel Sydneyst Brisbane'i käisime läbi veel paarist väikelinnast, ning esimese hooga sõitsime Brisbane'st 100 km edasi asuvale Sunshine Coastile mis ka rohkem selline puhkamislinn. Seal on juba troopilisem kliima ja ilmad kõvasti soojemad kui Sydneys. Veetsime öö kohalikus hostelis, käisime rannas ning järgmisel päeval sõitsime tagasi Brisbane'i kus õnneks ka juba öömaja meid ootas. Nimelt oli Raivol, kelle juures Kevin ka varem elas, just üks tuba vabaks saanud ning meie mured olidki lahendatud. Nii et elasime siis koos Raivo, ta naise, nende kahe väikse lapse, koerakutsika ja kassiga. Aga meil on suur magamistuba omaette vannitoaga nii et olime täitsa rahul siinse eluga. 

Teel Brisbane'i käisime ka läbi maasikafarmist kus sai siis maasikaid osta või kes viitsis sai neid ka ise põllupealt korjata. Hind oli küll sama, aga otsustasime ikka ise korvitäie korjata. Nii saab ju ise ka paar tükki suhu panna.

Viimase nädala veetsimegi Brisbane's. Käisime shoppamas, kinos, jalutamas, Gold Coastil, Sunshine Coastil rannas, Glass House mägedes, Bribie Islandil....

Ja sellega jõudiski meie Great Roadtrip lõpule. Kokku sõitsime oma 5500 km, käisime läbi 5 osariigist ja oma poolesajast linnast, keerasime kella 4 korda, käisime sisemaal ja mereääres, Austraalia kõrgeimates mägedes ja kõige lõunapoolsemas punktis. Külmetasime end poolsurnuks ning käisime soojas meres ujumas, nägime Austraalia mitmekesist floorat ja faunat, sõime junk foodi, ööbisime metsas ning all in all had a great time :)

Day 11-12: Sydney

Kaks päeva Sydneys. Kuna Avalon asub kesklinnast päris kaugel siis istusime hommikul vara kohe bussi peale ja peale tunni ajalist sõitu olime lõpuks kesklinnas. Esimese asjana jalutasime üle kuulsa Harbour Bridge'i ning käisime ära Luna Pargis, et ma saaks Kevinile näidata kus ma kunagi töötasin. Eriti midagi seal muutunud polnud, ikka samad näod ja samad atraktsioonid. Jalutasime siis üle silla tagasi kesklinna ja käisime ära Sydney "vanalinnas" kus astusime läbi paarist suveniiripoest. Edasi suund Sydney ooperimaja suunas kus veidi istusime ja turistimöllu jälgisime. Siis otsustasime turistibussiga Chinatowni sõita ning sealt tagasi kesklinna jalutada. Siblimist oli sealsetel tänavatel ikka meeletult aga vaikselt jõudsime ikkagist Darling Harbourisse kus IMAXis ära käia tahtsime. Sydney IMAX on nimelt maailma suurima ekraaniga kino. Ostsime siis piletid mingile 3D tornaadofilmile ja kuni filmi alguseni chillisime niisama. Filmi 3D efektid olid väga lahedad kuigi sisu ise oli kohati veidi igav aga meil oli hea meel et ikka ära käsime. Õhtu lõpetuseks pidime veel ostma kaks suurt jäätist (Gelatot) kuna kinopiletiga sai teise jäätise tasuta no ja ei saanud sellist pakkumist ju kasutamata jätta. Ning siis tunniajaline bussisõit tagasi Avaloni.

Teisel päeval ei hakanud enam pikka bussisõitu ette võtma ja veetsime päeva Avalonis. Kuna ilm oli liiga külm et randa minna siis jalutasime niisama ringi, vaatasime sisse sealsetesse poodidesse kust paar suveniiri ostsime ja söötsime hosteli rõdul külas käivaid kakaduusid ja papagoisid. Jõime paar siidrit, tegime süüa ning puhkasime, puhkasime, puhkasime.

Day 8-10: Cann River to Canberra to Sydney(Avalon), 600 km

Snowy Mountains

Kuna olime jõudnud niivõrd idapoole hakkasid hommikud meile järjest varem ning seetõttu asusime ka kella 6 ajal juba teele. Suund siis Snowy Mountainsi poole ehk siis Austraalia suurim mäestik ja suusakuurort kus siis talvel suusarõõme nautida saab. Kuna talv oli selleks korraks läbi siis lund me enam ei oodanud, kuigi kõvasti külmem oli temperatuur siiski. Kuna ilm oli pilvine ja meie olime juba päris kõrgel sõitsime ka mitmetel kordadel läbi pilvede. Kõrgeim punkt merepinnast kuhu jõudsime oli ca 1100 m, aga kõige kõrgema mäeni milleks on Mount Kosciuszko (2228 m) me ei jõudnudki. Kuna nähtavus oli halb siis ei hakanud mägesid läbi sõitma, sõitsime neist vaid ümbert mööda ja tegime väikse peatuse linnas nimega Cooma. Seal käisime tuuril  kohalikus vanglas aga see oli minimum security (ehk siis väikse turvalisusega) vangla kus vangid põhimõtteliselt vabalt ringi said liikuda - tööd tegid või käsitööga tegelesid. Aga minu arust oli ikkagi päris õudne sinna minna kui su ümber igast vangid siblivad. Põhjus miks me sinna üldse läksime oli et seal oli väga huvitav väike muuseum Austraalia vangide ajaloost. Nagu me kõik teame oli Austraalia Inglismaa koloonia mida nad kasutasid vangilaagrina ja saatsid sadu tuhandeid inglasi siia. Enamus kohalikke ongi ju vangide järeltulijad. Igastahes muuseumis oli näha läbi aegade austraalia vanglates kasutatavaid esemeid, käeraudu, kette, rõivaid jne. Seal oli ka väike poeke kus vangide tehtud käsitööd osta sai ja osad asjad olid seal täitsa lahedad aga midagi ostmisvääset me ikkagi ei leidnud.

Cooma Prison

Teine vaatamisväärsus, mis meid huvitas oli Snowy Mountains hydroelektrijaamade kompleks mille tutvustamiseks oli väike muuseum ehitatud. See on Austraalia kõige suurem ja võimsam konstruktsioon, mida ehitati 25 aastat (1949-1974) ja kuhu tuli tööle sadu tuhandeid inimesi, 30 erinevast riigist (seal hulgas ka Eestist). Koosneb see siis 16 veetammist, 7 eleketrijaamast ja 225 km pikkusest tunnelite ja torude võrgustkust mis kõik mägede sisse ehitatud on. Sellega toodetakse elektrit Victoria, NSW ja ACT osariikide jaoks ja vesi suunatakse edasi ümbruskonna jõgedesse, mida siis farmerid kasutada saavad.

Parliament

See nähtud võtsime suuna Austraalia pealinna, Canberra, poole. See asub omaette väikses haldusalas (ACT - Australian Capital Territory). Canberra on omapärane seetõttu, et on algusest peale planeeritud linn ehk siis põhimõtteliselt tühermaale ehitatud. Oma sada aastat tagasi kui Austraalia riik asutati oli sellele vaja valida pealinna ja kuna Sydney ja Melbourne'i vaheline rivaalitsemine oli nii suur, ei olnud kumbki nõus et teine pealinnaks saaks. Seepärast otsustati kahe linna vahele täiesti uus linn ehitada. Korraldati suur konkurss linna planeerimiseks ja siiamaani järgitakse linna planeerimisel võitja skeemi. Kõike seda kuulsime National Capital Exhibition Centre's, mis on siis väike Canberra ajalugu tutvustav muuseum. Canberras olime kokku kaks poolikut päeva. Esimesel pärastlõunal käisime läbi parlamendihoonest, kunstimuuseumist ja sõjamuuseumist. Ning kuna rohkemaks aega ei jätkunud otsisime linnast välja omale ööbimiskoha et siis hommikul veel veidi ringi vaadata. Canberra on oma 350 000 elanikuga siiski väga väike linn. Kõrghooned seal peaaegu puuduvad ja liiklus oli vaikne, raske on uskuda et sinna üldse nii palju inimesi elama mahub. Ega ta tegelikult polnudki nii suurele elanikonnale planeeritud, algselt arvati et seal hakkab elama vaid paarkümmend tuhat inimest - ainult poliitikud ja muud riigitöölised. Nüüd siis peavad nad linna järjest laiendama ja uusi linnaosi tuleb koguaeg juurde.

Canberra War Museum

Õhtupoolikul hakkasime Sydney poole liikuma. Plaan oli peatuda linnast veidi väljaspool Avalonis, kus Kevin teadis ühte lahedat hosteli. Õnneks kohti seal veel oli ja saimegi paariks päevaks öömaja. 

Day 7: Loch to Cann River, 400 km

Esimese asjana võtsime ette sõidu Wilsoni rahvusparki, mis osutus kõvasti suuremaks ja fäänsimaks kui arvasime. Sissesõidul olid väravad ja park rangerid kes siis küsisid kui kauaks me jääda tahame ja andsid kaardi ja seletasid kuhu minna saab. Kuna terve park oli aasta alguse üleujutustega vee alla jäänud olid paljud teed vee suletud aga huvitavamad kohad olid juba lahti ja saime kõik ilusti ära näha. Esimese hooaga nägime juba suurt emu karja keda siis ka kohe jälitama hakkasime, ning ega ka kängurud nägemata jäänud. Siis käisime ära mere ääres ja squeaky beachil ehk siis rannas kus liiv kriiksuvat häält teeb. Seal on ka Austraalia maismaa kõige lõunapoolsem koht ning selle peal ka majakas aga kuna sinna viis mitmetunnine jalgsiteekond siis sinna jäi seekord minemata. Kokkuvõttes kõige lahedam rahvuspark kus me Austraalias käinud oleme.

Edasi läksime mere äärsesse väikelinna Lakes Entrance kus lõunat sõime ja veidi ringi vaatasime. See linn on huvitav seetõttu et seal on soojem temperatuur kui ümberringsetes linnades kuna see hoiab mingi hookuspookusega sooja (mingi mägede, tuulte ja mere värk). Seetõttu on ta ka populaarne turistilinn kuhu Melbourni inimesed puhkama tulevad.  

ÖÖbimiskoht oli meil jällegi kuskil vihmametsas, mis oli jällegist inimtühi aga muidu täitsa normaalne. Teel sinna nägime ka pärast 2500 km sõitu esimest korda politseid - aktsioon kõik puhuvad. Meil õnneks midagi karta ei olnud, aga see oli ka esimene ja viimane kord kui meid politsei tee peal kinni pidas :)

Day 6: Melbourne to Loch, 106 km

Plaanisime terve päeva veeta Melbournis ja õhtuks linnast välja ööbima minna. Hommikul käisime veel McDonaldsis kohvi joomas ja mere ääres jalutamas, kella poole 11 ajal tegime hostelist check out'i ja seadsime sammud kesklinna poole. Õnneks oli autol tasuta parkimiskoht olemas nii et otsustasime minna trammiga,  7 dollari eest sai päevapileti ja kuna ma olin varem Melbsis käinud siis teadsime ka enamvähem kuhu minna. Esimene peatus oli Shrine of Remembrance ehk siis sõja mälestusmärk mille katuselt avaneb imeline vaade Melbourne'ile. Edasi jalutasime Melbourne'i kunstigaleriisse, tegime väikse puhkepausi jõe ääres ning istusime Federation Square'il. Seal hakkas just toimuma tänavateater, ehk siis siin suurlinnades on väga populaarne et rahvaküllastes kohtades järsku mingi onu showd tegema hakkab, et kas siis mingi tuleneelamistrikk, akrobaatika, naljashow vms - ühesõnaga igast huvitavaid asju võib näha. Seekord oli tegemist zongleeriva naljamehega kes siis mööduvate inimeste üle nalja tegi ja vahepeal kurikaid loopis ning lõpuks teravate naelte peal lamas. Tema naljad olid täitsa head ja eriti huvitavaks muutus sketch siis kui ta publikust endale inimese appi võttis - ja selleks inimeseks osutus seekord Kevin :) Kevin pidi tal aitama nende nõelte otsa ronida aga selle aja jooksul õnnestus tal Kevini üle ka veidi nalja teha. A la kuuldes et Kevin on ESTONIAst teadis ta rääkida et Eesti on euroopa üks odavamaid riike ja Kevin arvatavasti säästis 10 aastat et seda reisi Austraaliasse ette võtta ja saab endale lubada vaid 2 päeva siin olla :D Igast muid kilde oli ka aga ei ole enam täpselt meeles. Igastahes Kevinil oli täitsa lõbus. Pilte kahjuks pole kuna kaamera oli Kevini taskus :D

Jalutasime siis veel veidike linnas ringi, sõitsime turistitrammiga ning lõpuks oli meil, eriti Kevinil, suurlinna melust kõrini ja läksime tagasi St Kildasse. Ega meil enam nii palju aega polnud järgi kah, enne pimedat vaja ju järgmisesse ööbimispaika jõuda. Aga enne pimedat kohale ei jõudnudki, seda hullem veel see et ei leidnud esimese hooga ööbimispaikagi üles. Teisele ringile minnes leidsime koha üles aga avastasime et see pole enam tasuta. Pidime siis uue koha otsima - õnneks telefonilevi oli ikka olemas ja saime netti minna uut kohta otsima ning järgmine kämpimiskoht oli õnneks vaid 7 km kaugulel. Jällegist üks inimtühi koht kuskil metsas mis oli suht spooky aga nagu näha jäime ellu.
Tasuks mainida veel et bensiinihind hüppas Melbournis jällegist lakke. Kui arvasime et kõikides suurlinnades on bensiin odav pidime pettuma kui avastasime et Melbsis oli see 1.49 (võrdluseks Adelaide 1.35 ning Bourke 1.55)

Day 5: Johanna Beach to Melbourne, 230 km

Hommikul väike jalutuskäik Johanna Beachil ja siis jälle teele. Pool Great Ocean Roadist ju veel läbi sõitmata kuigi tähtsaimad kohad juba nähtud. Nüüd enam niipalju autost välja ei olnud vaja hüpata, nautisime pigem autoaknast vaadet. Ühe väikse kose juures küll käisime ja väikse peatuse tegime ka et puu otsas olevat Koalat vaadata. Ega siin seda Koalat looduses nii naljalt ei kohta või  pigem on teda puu otsast enamasti raske tabada, nii et olime üliõnnelikud et lõpuks ka koala ära nägime. Veel pisike vahepeatus ühe ilusa valge majaka juures ning Great Ocean Road saigi läbi. Edasi olime juba suure maantee peal, aga otsustasime teha veel väikse kõrvalepõike ja minna Queenscliffe'i nimelisse väikelinna, aga midagi erilist seal polnud või me ei osanud lihtsalt otsida. 

KOALA

Lõpuks siis suund Melbourni poole, kus plaanisime ka üle pika aja voodis magada. Esimeseks ülesandeks oligi sobiv hostel leida mis osutuks tunduvalt raskemaks kui arvasime. Peamine mure oli auto parkimine, sest enamus hostelitel oma parklaid ei olnud ja suurlinnas ju tänaval naljalt tasuta parkida ei saa. Lõpuks läksime Oslo hosteli, kus ma ka oma esimesel Austraalia nädalal peatusin. Seal sai kõrvaltänaval tasuta parkida ja hind oli ka veidike soodsam kui mujal (öö 60 AUDI kahese toa eest). Olime siis St Kilda linnaosas mis asub ranna ääres ja ei ole kesklinnast kaugel aga mis rohkem selline chillimiskoht - ohtralt igast restorane ja kohvikuid. Õhtul käisime rannas jalutamas, vaatasime üle Luna Pargi ning pimeduse saabudes ka muuli ääres elavad pingviinid. Nimelt igal õhtul pimeda saabudes tulevad nad oma pesadest välja et merre sööma minna ja siis neid seal näha saabki. Täitsa waffad tegelased. Õhtu lõpetuseks tegime väikse õhtusöögi ühes itaalia restos et mu sünnipäeva tähistada.

Luna Pargis

Day 4: Narrawong to Johanna Beach, 210 km

Lõpuks olime jõudnud Great Ocean Roadi alguseni. See on 243 km pikkune teelõik mis kulgeb peamiselt mööda ookeanit ja mis aastaid tagasi ehitatud sõdurite poolt, et mälestada Esimeses Maailmasõjas langenuid. Sellega olime ka jõudnud Victoria osariiki, ning sellega seoses muutus ka natuke maastik ning kliima. Männimetsad asendusid rohulappidega kus nosisid rõõmsalt lehmad ja lambad. Victoria olevat Austraalia suurim piimatootja nii et seepärast ka kõik need lehmad. 

Esimene peatus oli linnas nimega Warnambool, kus natuke rannas ringi vaatasime ning vaalu näha tahtsime. Seal on üks suur meresopp, kus vaalad talvel peatuvad ja beebisid sünnitavad, aga kuna suvi juba uksel, olid nad juba allapoole liikunud. Nii et jalutasime niisama ringi. Ilm oli küll külm aga vähemalt paistis päike. Üleüldse vedas meil selle ilmaga, sest juba algusest peale ähvardas iga päev vihma, aga õnneks seal kus meie parasjagu olime kunagi ei sadanud.

Warnambool

Edasi siis Great Ocean Roadi avastama. Põhilised vaatamisväärsused on seal lubjakivi kaljud ja mere poolt uuristatud kujud. Oma paarkümmend kilomeetrit sõitsime siis nii et iga 2 minuti tagant tegime peatuse, et siis järgmist vaatamisväärsust näha. Kõige erilisemad on muidugi The Twelve Apostels (12 apostlit) millest osad nüüdseks juba ära lagunenud on ja mis merelainete suure töö tulemusena iga aastaga veidige ära lagunevad (kuuldavasti 2 cm aastas). Kuna päike hakkas ka juba vaikselt loojuma oli vaade sellele võrratu, isegi kui sul miljon asiaati ees siblis.

The London Bridge

12 Apostels

Päevaga jõudsime sõita vaid 200 km nii et ööbisime Great Ocean Roadil. Johanna Beach oli koha nimi, mis oli siis väike küla ja rand 10 km teelt välja sõites. Minu lemmik ööbimiskoht tasuks mainida :) Kuna jõudsime sinna veel valges saime ka veidike rannas chillida, see on üsna populaarne surfirand, et tihtipeale toimuvad seal ka võistlused. Seal nägime ka looduses esimest korda echidna nimelist looma, keda väljaspool Austraaliat naljalt ei kohta. Välja näeb okkaline nagu siil, aga suuremad okkad ja väike nokk ka ...

Day 3: Narrung to Narrawong, 450 km

Tantanoola Caves

Kuna päevaga oli vaja läbida 450 km siis asusime varakult jälle teele. Teekond kulges jällegi piki suuri männimetsi ning peagi leidsime päeva esimese vaatamisväärsuse - Tantanoola Caves ehk siis maaalune lubjakivikoobas. Esimene vaatamisväärsus mille eest maksta tuli, aga see 10 dollarit ei olnud just väga tappev ja oli kindlasti seda väärt. Pärast ronisime veel koopa peal asuva mäe tippu et veidike vaadet ka nautida. Lõuna-Austraalia on ikka võrreldes teiste osariikidega hoopis teistsugune, mägisem ja rohelisem. 

Teepeale jäi veel üks suur rahvuspark, mis küll rohkem mõeldud matkamiseks aga seal sai ka autoga veidi ring vaadata ja pärast tegime kõige lühema pooletunnise matka ka ära. Seal pargis oli kõvasti kohalikke metsloomi, eelkõige õnnestus meil tabada emusid. Miskipärast lõppes see sellega et hakkasime neid jälitama, aga kui me neil paar minutit sabas olime käinud siis pistsid nad suure kimaga jooksu. Päris huvitav oli igasatahes.

Lõuna-Austraalia maastik

Emud

Edasi siis suund Mount  Gambieri poole mis osutus kõvasti suuremaks linnaks kui me arvasime. See asub vulkaanikraatrite kõrval mis teeb kogu ümberringse maastiku väga huvitavaks. Ühesõnaga see oli nii lahe et seda on raske sõnadesse panna. Ühte vulkaanikraatrisse on tekkinud imeilus järv, Blue Lake, mis mõnikord erksiniseks läheb. Praegu ta nii sinine ei olnud, aga ilus oli ikka. 

Lisaks käisime vaatamas Sink Hole'i ehk siis sissevajunud maapinda. Ei oskagi täpselt seletada mis see on, praeguseks on ta igastahes suur auk millest kasvavad väja igast taimed ja puud ja kuhu sai sisse ronida. Samas kõrval oli park kus tegime väikse BBQ. Austraalias on üldse igal pool linnades tasuta gaasigrillid kus igaüks omale süüa teha saab. Pimeda hakul hakkasime ööbimiskoha poole liikuma aga jäime natuke hilja peale ja pidime pool teed kottpimedas sõitma. Asja tegi hullemaks see et koht oli kuskil sügavas metsas, no ja sinna sõita oli ikka päris õudne. Pealegi oleks peaagu alla ajanud suure Wallaby (ehk siis känguru taolise looma) kes suure kimaga meie auto eest läbi hüppas, õnneks õnnestus meil talle mitte otsa sõita. Campimiskohta jõudes oli üllatus suur kui leidsime seal eest kümmekond karavani, ei oleks uskunud et nii palju inimesi kuskile metsa sõitma hakkab. Aga vähemalt oli meil siis julgem magada.  

Blue Lake

Sink Hole

Day 2: Broken Hill - Adelaide - Narrung, 720 km

Burra kaevandus

Hommikuvalguses asusime taas teele, suunaks Adelaide. Austraalias on kõik vaatamisväärsused tähistatud pruunide siltidega tee ääres nii et kui mingit huvitavat silti nägime siis vaatasime loomulikult ka üle. Teepeale jäi paar vana kaevanduslinna, suur tuulepark ning loomulikult väga palju ilusat loodust. Adelaide asub Lõuna-Austraalia osariigis, ning loomulikult pidime uuesti kõik oma puuviljad ja juurviljad ära viskama. Seekord oli isegi suur piiripunkt kus onu välja hüppas ja meie pagaasnikusse vaadata tahtis, ega ta väga midag uurima ei hakanud ja autosse sisse ta ka ei vaadanud, nii et oleks ka saanud vabalt juurviljad kaasa smuugeldada. Lõuna-Austraalia maastik on üks ilusamaid mis me siiamani näinud oleme. Mida me ei teadnud, on see et seal käib väga suur puiduäri. Sadu kilomeetreid saatsid meid uhked männimetsad, kõik täpsete vahedega istutatud mis oli väga ilus vaatepilt. Kõik metsad olid loomulikult ka erinevate vanustega, et iga aasta midagi maha võtta oleks. Ja suuri saekaatreid nägime ka. 

Adelaide'i jõudsime umbes keskpäevaks, otsisime linnas parkimiskoha ja hakkasime avastama. Käisime South Australia muuseumis, kus igast ajaloolist nodi oli. Meile väga meeldis igastahes, jalutasime siis mööda peatänavat kuni jõudsime kohalikku chillimiskohta ehk siis mingi jõe või järve äärde kus inimesed niisama aega viitsid. Söötsime musti luiki ja nägime kuidas üks kalur välja püütud kala suurele pelikanile sööta üritas, mis aga pelikani jaoks liiga suur oli ja ta hoopis onu käe peaaegu nahka pani. Tahtsime ka välja sööma minna et mu sünnipäeva tähistada, aga kuna pubides ei olnud õhtusöögi serveerimisaeg veel hakanud ja me pimedas ka linna jääda ei tahtnud siis tähistasime mu sünnipäeva väikse McDonaldsiga.:) Bensiinihind oli nüüdseks veel oma kümme senti langenud, ehk siis kõigest 1.35 (vs 1.55 Bourke'is).

Öö veetsime linnast väljas mere äärses Narrungis, kuhu pidime pimedaga oma 190 km sõitma, mis oli omajagu spooky kuna teepeal ei olnud ühtegi maja ning sõitsime lõpus täitsa kottpimedas. 

The Great Road Trip Day One: Bourke - Broken Hill, 620 km

Broken Hill

Laupäeva hommik, 06.00. Kuigi otsustasime ennast välja magada ja ei pannud isegi äratust peale, ärkasime tavapärasel varahommikusel ajal. Kiiret meil ju ei olnud, nii et mina sain veel oma laupäevahommikust televisiooni programmi vaadata ja Kevin hakkas teepeale kaasa võtmiseks viineripirukaid küpsetama. Pakkisime kokku kõik oma asjad, järele jäänud toidukraami andsime naabermees Kevinile, kel oli selle üle väga hea meel. Vaatasime siis kõik toad veel hoolega üle ja umbes kella 10 ajal olimegi valmis teele asuma. Võtsime suuna Broken Hilli poole, esimene stop oli naaberlinnas Cobaris (150km). Bensiinihind oli võrreldes Bourke'iga juba kõvasti madalam, 1.48 vs 1.55. Paak täis asusime uuesti teele ning kella 4 ajal jõudsime Broken Hilli. Teepeal pidime aga ära viskama oma kaasavõetud pirnid ja tomatid kuna Broken Hilli ei ole lubatud puuvilju sisse tuua kuna kardetakse puuviljakärbseid. Lisaks tuli teepeal vastu silt mis väitis et oleme sõitnud teise ajavööndisse ja peame oma kella 30 min tagasi kerama. Natuke uskumatu küll tundus, aga nii see oli. Asja tegi veel keerulisemaks see et järgmisel päeval tuli üle minna suveajale ja kella veel tund aega keerata, aga kuna igalpool Austraalias kella ei keerata siis ei olnud me hommikul ärgates üldse kindel mis kell tegelikult on. 

KUNST

Vaade Broken Hillile

Broken Hill on vana kaevanduslinn, tegelikult isegi üks vanimaid Austraalias ja sellest tulenevalt olid seal ka uhked majad, ilusad korras teed ning ka palju ajaloo hõngu. Kuna meil oli päikeseloojanguni aega vaid paar tundi ning arvestades suures koguses känguruid ja emusid tee peal siis pimedes sõita väga ei tahtnud ning vaatasime vaid kõige tähtsamad kohad üle. Kõigepealt seadsime sammud linna infopunkti, mis on austalt öeldes uhkeim mida ma eales näinud olen, ning avatud 24 h. Saime sealt siis linnakaardi ja natuke näpunäiteid ning seadsime sammud linna ääres oleva vana kaevanduse otsa kust tervet linna ja natuke ka ümber asuvaid kaevandusi näeb. Teine koht kuhu minna tahtsime oli kõrbesse skulptuure vaatama minna, aga kuna selgus et see on tasuline ja pannakse kohe ka kinni siis jäi see kahjuks ära. Ööbimispaigaks oli meil linnast 30 km väljas asuv rest area kuhu siis enne pimedat ka kohale jõudsime.

Week Thirty - Not long to go

Kui kõik töötajad quittisid pidin ka mina käed külge panema

Märkamatult ongi kätte jõudnud meie viimane töönädal Bourke's. Ginnimise lõpetasime juba eelmise nädala esmaspäeva öösel. Kuna töökätest oli natuke vajaka töötas Kevin lausa 17 tundi. Kõigepealt hommikul ning siis låks veel öövahetusse ning saabus koju alles kell 2 hommikul. Teisipäeval låksin siis yksi tööle ja ega peale minu kedagi väga polnudki. Tervele ginni rahvale oli vaba päev antud kuna õhtul pidi suur pidu tulema ja loomulikult oli järgmine pãev ka veel vaba. Aga kuna 4 veoautot pidi laadima tulema låksin mina ikka ilusti tööle. Aga ohh seda nalja kui järsku selgus et järelejåånud 1300 puuvilla pakki ei ole veel tegelt yldse ära myydudki. Miskipårast oli see bossidel kahe silma vahele jäänud. Egas siis midagi - saatsin veoautod tyhjalt minema kuna ei tundunud et keegi oleks suutnud asja selle päeva jooksul ära korraldada. Ja kuna mul siis enam midagi rohkemat ka väga teha ei olnud, otsustasin ka vahelduseks varem töölt ära minna ning kutsusin Kevini endale kella 13x järele. Kuna pidu hakkas niikuinii juba kell 17 oligi hea varem koju saada. Pidu toimus siis kohalikus Port of Bourke pubis, kuhu siis kõik ginni rahvas kohale tuli, kokku ca 20 jalapaari. Joogid olid loomulikult tasuta ja söök ka. Ning söök oli lausa võrratu, said valida mis liha sa tahad ning see grilliti kohe su silme all ning kõrvale sai endale tõsta igast salateid ja kartuleid ja vorme. Yhesõnaga kõike mida syda ihaldas. Lihaks valisime mõlemad suure rump steaki (ehk siis loomaliha) ning nagu eestlasele kohane, ikka hästi kypsetatuna. Austraallased ise söövad enamasti liha pooltoorelt aga õnneks see õudne komme meile kylge pole hakanud. Lyhikokkuvõttes oli õhtu väga tore ja kuna oli võimalus autoga koju saada lahkusime umbes kella 9 ajal. Ega siin pimedas koju käia väga ei oleks tahtnud.

Oma geckole pean ka nüüd hüvasti ütlema

Nüüd siin istume siin viimaseid päevi ja üritame tegemist leida. Kevin saadeti paariks päevaks üldsegi komandeeringusse - naaberlinna Brewarrinassse, mis on umbes 100 km Bourke'st. Sealkandis on meil ka kaks farmi ja ühes oli veidi abikäsi vaja kastmissüsteemi panemisel. Õnneks hakkas aga kolmapäeval nii kõvasti sadama, et neljapäeva hommikul sai ta sealt juba tulema. Levi tal seal ka ei olnud, nii et 2 päeva ei teadnud temast midagi, aga selgus et talle täitsa meeldis seal ;) Homme, ehk reedel lähme veel paariks tunniks tööle et kõigile ilusti head aega öelda ja siis paneme siinsele Bourke'i seiklusele punkti. Ja ausalt öeldes on selleks ka juba viimane aeg. Tegelikul on seda firmat juba oma aasta aega maha tahetud müüa ja nüüd jutud liiguvad et kohe kohe lüüakse käed. Nii et kõik siin muretsevad oma töökohtade pärast ja boss ei taha mitte millegi peale raha kulutada, enne kui firma müüdud saab. Nii et õhus on liiga palju ärevust ja pinget. Laupäeva hommikul asume siis lõpuks teele, esimeseks sihtkohaks Broken Hill. 

Week Twenty Nine - On the road again...soon enough

Eestis sellist liiklusmärki naljalt ei kohta

Pärast töö lõppu siin Bourke'is plaanime minna suurele road-tripile. Olenevalt millal me täpselt lõpetame on meil 2-3 nädalat minu lennuni Londonisse ja selle ajaga plaanime läbi sõita terve lõunakalda. Suurlinnadest jäävad teepeale Adelaide, Melbourne, Canberra, Sydney ning lõppsihtpunkt Brisbane. Aga enamus aja veedame mööda rannikut sõites kus peaks imeilus loodus olema. Alati kui vähegi vaba aega leiame üritame oma reisiplaani kokku panna, et mitu km päevas sõidame, mida vaatame ja kus ööbime. Magada plaanime enamjaolt autos kuna teepeal on piisavalt tasuta kämpimiskohti. Osades kohtades peaks olema ka pesemisvõimalused, võibolla suurlinnades võtame vahelduseks ka hostelitoa. Kokku peaks me läbima umbes 5000 km.

Üleüldse tahaks siin veel niipalju teha ja näha aga kahjuks kõike ei jõua. Muidu oleks veel kindlasti tahtnud ka terve idakalda läbi sõita. See plaan meil ju ka tegelt Mackays oli aga kuna me sealt autot ostetud ei saanud siis jäi see ära.

Leidsime Skorpioni

Austraallased ise on ka päris suured reisijad - siin outbackis oleme sellest eriti aru saanud sest siit sõidab päevas läbi oma poolsada karavani. Enamasti on tegemist vanemate inimestega kes vbl enam tööl ei käi ning omale karavani ostvad ja mööda Austraaliat ringi reisima hakkavad. 

Austraallaste puhul tasub mainida et nad on väga halvad autoomanikud. Kindlasti mitte kõik aga üleüldine mulje on küll jåånud et kui neil autol midagi viga on siis niikaua kuni auto sõidab nad selle pärast väga ei muretse. Ntx sekretäri tuttuue auto tuulelklaasilt jooksevad juba mitmendat nädalat läbi hiiglasuured mõrad. Arvatavasti jäävad nad sinna väga kauaks. Kõik tööautod on siin ühel või teisel moel katki aga pole hullu - kasutame niikaua kui enam ei sõida.  

Sipelgapesad pärast vihma

Vahepeal on tõsine kevad kätte jõudnud - väljas alla 32 kraadi enam naljalt ei ole, nii et tööisu on ka juba vaikselt ära läinud. Ginnida on jäänud vaid paarkümmend puuvillamodulit nii et esmaspäeval peaks sellega ka ühele poole saama. Siis jääb järgi vaid koristamine ja vaikselt järgmiseks aastaks valmistumine. Õnneks plaanime kahe nädala pärast juba teele asuda nii et pääseme vast suvistest kohati 50 kraadi ligidastest temperatuuridest ;)

Week Twenty Eight - Ilusat kevade algust

Selle Kevade Esimene Liblikas

Lõpuks on alanud kevad mis on kaasa toonud ka kõvasti soojemad ilmad - enam ei pea pool hommikut külmetama ja salli kandma :) Aga mis siis Bourke's veel uudist on? Sel nädalal sõitsime töölt tulles ntx otsa koerale. Oli juba pime ja mingi koer jooksis täie kimaga meie auto otsa, saime kyll hoo maha ja autoga midagi ei juhtunud nii et loodetavsti oli koeraga ka kõik korras. Igastahes pistis ta suure kimaga jooksu. Siin on yldse tyytult palju lahtisi koeri, nendega eriti rihmaga ei jalutata ja tihtipeale näeb neid yksipäini väljas hulkumas. Ja eriti meeldib neile just autotee peal seista - meie maja on ka täpselt ristmiku juures ja tihtipeale olen mõnda koera keset ristmiku istumas näinud :S

Tööl loeme päevi ginnimise lõpuni - meie tahaks siin Bourke'is olla oktoobri alguseni aga ginnimine lõpetatakse vist juba kahe nädala pärast, aga arvatavasti saame ikka kauemaks ka jääda kuna meil oleks muud ka teha. Praegu on üldse naljkas aeg, sest suur ülemus ja minu boss läksid 2x nädalaks puhkusele - miks just nyyd enne hooaja lõppu mina ei mõista. Igastahes on kontorisse järgi jäänud vaid 1 inimene kes kogu selle krempli eest vastutab. Eks näis kui sujuvalt need 2 nädalat mööduvad - kui igastahes server või arvutid katki lähevad siis ta ei oska midagi teha. Muidu tööl on päris huvitav endiselt: Kevin sõidab hetkel öises vahetuses tõstukit, pühapäeval käisime ühes firmale kuuluvas elumajas kastmissüsteemi parandamas ja ümbervahetamas; eelmisel nädalal sõitsime traktoriga ja korjasime maha lennanud puuvilla kokku - ma sain päris hästi hakkama isegi aga nende uute traktoritega on nii lihtne sõita kah.

Kevin traktoripeal

Uurisin vahepeal välja miks seda kohta üldse giniks nimetakse - selgus et see tuleb sõnast ´cotton engine´ ehk puuvilla mootor. Gin ongi ühssõnaga see suur masin mis puuvilla töötleb ja ta on ikkagist väga suur. Kuulujutu järgi on firma elelktriarve mingi 100 000 AUDi kuus. Aga eks need rahad mis nad siin teenivad on ka päris suured. Sel aastal oli neil kokku istutatud 6500 ha puuvilla ja minu arvestuste järgi saavad nad töödeldud puuvilla müügist sel aastal ca 31 miljonit AUDi (praegu arvatakse et toodetakse kokku u 62 000 pakki puuvilla (227 kg pakk)) mis on siis rohkem kui 14 000 tonni puuvilla aga arvatavasti toodavad isegi rohkem. Ma ei oska loomulikult aimatagi palju neil see puuvilla kasvatamine ja töötlemine kokku maksab aga päris hea kasumi peaks vahelt ikka saama. Lisaks müüvad nad maha ka puuvillaseemned mis ginis põllult tulnud puuvilla seest välja võetakse. Seemned on veel oma 3,5 miljonit väärt. 

Kõige lahedam on siin ginis töötamise juures aga see et siin on nii palju loomi ja linde ringi luusimas - kord hüppavad su akna tagant mööda kängurud, kord jänkud. Eelmisel nädalal komistasin peaaegu otsa suurele sisalikule ja püüdsin kinni gecko, kellel aga kahjuks saba ära kukkus. 

Emusid oli ka hulgi

Mu sõber jänenene

Skippy

Skippy terve perega

Week Twenty Seven - Bourke's best kept secret

Jandraga jõe peal

Pühapäeval käisime jällegist veidike Bourke'i linna uudistamas. Meil olid pea kõik vaatamisväärsused juba nähtud välja arvatud PV Jandra. Bourke asub Darling jõe ääres ja oma sada aastat tagasi kui veel kaubaautosid ei olnud, veeti kogu kaup mööda jõge, seal pidavat vanasti isegi väga tihe liiklus olevat. Jandra on restaureeritud vana reisilaev millega korra päevas turistisõitu teha saab. Tegelt tahtsime juba ammu seda laevasõitu ette võtta aga kartsime külma ilma. Pühapäeval oli ilm lõpuks piisavalt soe, et seda sõitu ette võtta. Ja täitsa tore oli - sõit kestis vast oma tund aega, kõigepealt natuke ühes suunas ja siis natuke teises.

Teadsime ka, et kuskil linna läheduses peaks mingid vanad kindluse jäänused olema kuna kunagi ammu oli Major Mitchell, kes Bourke'i ümbrust kaardistama saadeti, kohalikke abosid nii väga kartnud, et ehitas omale väikse kindluse jõe äärde. Teadsime umbes kus see olema peaks ning otsustasime selle ka lõpuks yles otsida. Teadsime, et umbes 7 km linnast väljas tuleb ära pöörata ja õnneks oli seal ikka mingi silt ka. Aga teel olid väravad ees ja alguses kahtlesime, kas on ikka õige koht. Aga kuna värav lukus ei olnud otsustasime sisse sõita ja pärast veidikest sõitmist sattusime maailma imelisemasse kohta - Eight Mile Lagooni. Nii kaugele kui silm ulatas oli näha sinist vett, millest kasvas välja sadu puid ja kus ümber lendas miljoneid linde (pelikane, hanesid, parte, ibiseid ja igast muid linde keda me nimetada ei oska). Ja mööda laguuniäärt sõites jõudsime lõpuks ka kindlusevaremeteni, mis ei olnud midagi erilist, lihtsalt paar puutükki. Aga kogu see loodus seal ümber oli imeilus.

Eight Mile Laguun

Fort Bourke